Pargipeo avas Lehola koor dirigent Agnes Kure juhendamisel. Esimesed helid kandsid endas tõelist suverõõmu – avalauluna kõlas Maret Möldri loodud „Jälle on suvi”. Sellele järgnesid laulud „Pea õitsvad lilled”, „Kangakudumise laul” ja „Kungla rahvas”.
Seejärel jagas Madis kuulajatega lugu koori istutatud tammest Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Koor liikus tamme juurde ning seal kõlas laul „Tammeke” – hetk, kus muusika, loodus ja ühine mälestus said kaunilt kokku.
Pärast laulude helinat täitis pargi tantsurõõm. Lavale astusid Türi tantsurühmad, kelle hoogsad sammud ja säravad naeratused tõid suvisele peole veelgi rohkem elu. Muusikarütmis tatsus jalg, käed lõid kaasa ning oli rõõm vaadata kergejalgseid tantsijaid, kelle energia haaras kaasa ka pealtvaatajad.
Seejärel pakkus kuulajatele hingepidet vokaalansambel Eluallikas. Nende imekaunid laulud ning pillidel esitatud lood kõlasid pargis soojalt ja südamlikult, luues mõnusa meeleolu.
Edasi astus üles Kõpu naiskoor, kelle esituses kõlasid meelipaitavad laulud. Kaunis päev sai erilise punkti, kui nendega ühines Lehola koor ning ühiselt esitati kaks armastatud laulu – „Lilled juustes” ja „Oma saar”.
Päeva lõpetas ansambel VHG ehk Vana Hea Glamuur. Nende muusika pani paljud jalga keerutama ning parki jätkus veel tantsu, naeru ja rõõmsaid hetki.
Kõige selle kõrval pakkus Pargipidu ka palju muud toredat. Külalistel oli võimalus sõita kalessiga, tutvuda kohaliku talupoe toodetega ning proovida õnne õnneloosis. Igaüks leidis midagi, mis muutis selle suvise päeva veelgi erilisemaks.
Pargipeo lõppedes tänas koorijuht Agnes kõiki, kes aitasid kaasa selle kauni päeva sünnile. Südamlik tänu kuulus lossiperenaisele Tiinale, kes lahkesti lubas meil Olustvere lossis pidu pidada, teadustajale Eigole, kõigile külalisesinejatele ning kooriliikmetele, kes aitasid pidu korraldada.
See oli päev, kus muusika ühendas inimesi ja suvi näitas oma kõige kaunimat palet.
Alla Omel, Lehola koori kroonik
